Mulle on alati tundunud, et Maarja pildid lõhnavad. Ta on meie pealiskaudsuse ajastu viimaseid võlureid, kes viitsib veel oodata ja vaadata. Mõnikord kahtlustan, et ta salamahti kasutab ikka veel vanaisadeaegseid klaasnegatiive. Tema kaamera on puust ja hing kuldne. Maarjaga koos on julge ja hea olla, valdurmikitalikult öeldes, temaga koos võiks luusida mööda sõnajalgu ja viskuda tagurpidi sirelipõõsasse.